Keskkonnaprobleemid

Igal aastal hävitatakse tuhandete ruutkilomeetrite suuruselt maa-alalt vihmametsi. Puid võetakse maha, et saada väärtuslikku ja hinnatud puitu, samuti selleks, et rajada uusi istandusi. Seni ligipääsmatutesse piirkondadesse rajatakse uusi teid ja asulaid ning metsade laastamine üha suureneb.
Vihmametsad aga ei kasva endisel kujul uuesti või toimub see väga aeglaselt ja raskesti.

Inimesed ekvatoriaalsete vihmametsade alal.

Ekvatoriaalne kliima ei ole inimesele eriti tervislik. Pidevalt lämbe õhk väsitab ja kurnab, väga palju on igasuguseid parasiite ja haigustekitajaid.

Majad ehitatakse vaiadele, et ka pärast tugevat vihmahoogu põrand kuivaks jääks. Ehitusmaterjali on vihmametsades palju: lehti katuse tarvis, liaane ja peenemaid puutüvesid seinteks jne.

Külad on tavaliselt jõgede ääres või rannikul, sest veeteed pidi on kergem ühendust pidada. Jõgede suudmealadele ja rannikule on tekkinud juba ka päris suuri linnu.

Mullastik

Soojas ja niiskes ekvatoriaalses kliimas kujunevad vihmametsades välja punakaspruunid ehk ferraliitmullad. Ohtrast soojusest ja niiskusest tingituna on aineringe vihmametsades väga kiire. Iga surnud taimeosakese lagundavad kiiresti mikroorganismid, seened või termiidid. Orgaanilise aine lagunemisel tekkinud toitaineid jääb aga mulda suhteliselt vähe, kuna need omastatakse kohe kasvavate taimede poolt. Suur osa taimejäänuseid aga ei jõua veel õieti lagunema hakatagi, kui nad juba tugevate vihmadega jõgedesse uhutakse.
Kuna temperatuurikõikumised on vihmametsades minimaalsed, toimub kivimite lagunemine siin peamiselt keemilise murenemise ehk porsumise mõjul.
Siinsetes lähtekivimites leidub palju raua- ja alumiiniumiühendeid, millest on tingitud ka siinsete muldade värvus ja nimetuski (ferrum tähendab ladina keeles rauda).